Mul on miskipärast tunne, et olen selle teema jätnud hooletusse, st ei ole seda piisavalt avanud, kuigi see mulle ehk avanes. I osa saadaval siin ning sealne põhiväide on, et evangeelium seda tähendabki, et sa oled iseeneses ära mõistnud, et sa patune oled.
Niisiis: Patu palk on surm ja see postulaat on absoluutne. Pole vahet, kas pead ennast kristlaseks, õigeks evangeelseks kristlaseks, päästetud inimeseks või milliseks tahes variatsiooniks veel. Patu palk on surm sinu jaoks samuti nagu inimese jaoks tänavalt, kes Jeesusest midagi kuulnud pole. Või on kuulnud, kuid ta ära põlanud. Või tegelikult on sinu jaoks seda enam see sõna tõde, sest sul pole lootustki pöörduda... kui me meelega pattu teeme pärast seda, kui oleme tõe tunnetusele jõudnud, siis ei jää enam üle mingit ohvrit pattude eest, hoiatab Heebrea kiri. Inimene tänavalt võib täna veel pöörduda ja siseneda uude ellu.
Kogudus tänapäeval on aneemiline ning ilmselgelt minetanud tundlikkuse patule. "Ega me pole kohtumõistjad", võib aeg-ajalt kuulda vabanduseks, kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta ning lastakse inimestel olla, julgustades neid oma pattudes edasi elama. Kas polnud see ka Jeremija ajal üks tõsisemaid süüdistusi valeprohvetitele: minu rahva vigastust te ravite kerglaselt, pinnapelaselt?!
Paulus räägib teisal, et ta oli otsustanud kogudust külastades mitte kedagi ega midagi muud tunda, kui Kristust nende sees. See on hoopis teine lähenemine. Igale inimesele ligineda nii, et tunned temas ära Kristuse või siis "kristusevajaduse". Sellisel juhul poleks tavapärane "oh mis nüüd meie, me pole mingid kohtumõistjad" võimalik. "Kui näed oma venda patustamas ja ta pöördub, oled oma venna võitnud." Ja sa lähed ja teedki seda, vähemalt üritad, teades, et sul on selleks taevalik mandaat. Siis peaks enne selle eelpoolnimetatud geisõbra vastuvõtmist kirikunoorte õpetajaks ja käeandmist "osaduse märgiks" toimuma midagi niisugust, et inimesele antakse teada, kuidas Jumal seda olukorda näeb ning pakutakse lahendust pöördumise läbi.
Siin muidugi on taas see oht, et teatud asjad hakkavad paremini silma ning neid saab väliselt justkui täpsemalt mõõta. Ning siis "lajatada". Selle vastu aitab kindel veendumus, et igasugune patt peaks meie enda teadvuses olema ühtviisi jube ning äärmiselt taunitav. On see siis kadedus, kiimalus, kogu see nimekiri neist Pauluse kirjadest; aga ka liigsöömine, argus, kangekaelsus, uhkus, tagarääkimine, sildistamine või mis iganes muud. Kõik (ka pisi)patud on ÜHTVIISI igavikulise tähtsusega, mille harrastajaid veab kiirrong sihiga "surm ja igavene lahutus Jumalast".
Kallid, kui me pattu selliselt mõistaksime, siis küllap otsiksime pisarsilmil lahendusi sellele olukorrale. Küllap siis teeksime mida iganes, et end sellest kiirrongist lahutada. Küllap siis oleks igatsust palvetada ja pöörduda selle ainsa poole, kes meid surmast päästa võib, nii nagu Jeesus seda oma maise elu päevil tegi (Heebrea 5:7). Küllap siis näeks ka maailm seda uut kvaliteeti ning tahaks osa saada elavast allikast. "Te pole veel surmani vastu pannud patu vastu võideldes," julgustab meid selleks ka Heebrea kiri (12:4).
Aga niimoodi tänapäeval enam ei saa. Me oleme liiga humanistlikud: liig viisakad ja mittesekkuvad üksteise ellu. Jumalgi ei sekku ju enam inimeste ellu. Tema on selleks kõik loonud, et meil ikka ja igavesti kõik hästi oleks/läheks. Kuidas seal norra prohveteeringus oligi? "Õnnekristlus", kus on tähtis vaid inimeste heaolu. Rõhk on materiaalsetel asjadel, nagu Jumal seda iialgi tõotanud pole.
Me ootame ärkamist. Meie tingimustel. Keda me lollitame?! Kõik ärkamised läbi ajaloo on alanud sellest, et inimestel ärkab südametunnistus, suureneb patutunnetus ning hakatakse otsima lahendust patu probleemile elik pöördutakse Jumala poole lahenduste leidmiseks. Lihtsalt ja otse, ilma igasuguste ürituste, algatuste, strateegiate ja esindajateta. Igatsus on nii suur, et seda võib täita vaid otsetee palvekambrist taevatroonini.
Memm rääkis Tartu päevil ikka, kuidas Läänemaa ärkamise ajal oli inimeste igatsus Jumala järgi ning patutunnetus nii suur olnud, et nad meeleheites kraapisid küüntega puidust palvela seinu. Aga keegi ei tulnud neile "appi" patuse palvet lugema, inimene pidi ennast ise Jumalani välja võitlema. Laval lauldi abiks võidulaule (need on need pikad jutluse moodi laulud, millest mõned Robirohi ellu on äratanud). Ja kui inimene võitles ja võidu sai, siis tõusis ta üles ja "uutes keeltes kiitis Jumalat," nagu üks võidulaul ütleb. Ja kes ei saanud võitu, see jäi sinna maha ning ahastab seal memme sõnul veel tänapäevani edasigi.
Charles Finneyl on üks raamatuke (või on keegi selle hiljem ta mõtetest kokku klopsinud). Raamatukese pealkiri on How to experience revival - Kuidas kogeda ärkamist. Ja oh imet küll, alata saab ärkamine oma südame läbiuurimisest ja Jumala valguse sisselaskmisest. Ja eriliselt võimas on see siis, kui seda kogudusena teha. Finneyl on seal raamatukeses pikad nimekirjad, mis kõik veel võib patt olla, kui peaks juhtuma, et endast liiga hästi arvad. Et siin siis ärkamise võti, mis maas vedeleb. Juba aastakümneid.
Kuidas edasi? Mis siis, kui oled lasknud Jumala valguse enda sisse? Siis tuleb masendus, täielik deprekas, sest sa mõistad, et sinus pole midagi head. Kõik, mis on hea, on Jumala and, sinu enda panus võib küll kanda igatsust õigesti toimida, aga välja tuleb ikka "kakvsegdaa". Mida siis teha annaks? Ega muud ei saagi, kui ennast surnuks arvata, ühes kõigi oma himudega. Surra koos Kristusega Kolgata ristil, et Jumala vaim sind surmast ellu saaks äratada. Ja siis ei ela enam sina, vaid Kristus sinu sees, auhiilguse lootus.
Vaid nii on meil lootust üleüldse Jumalale kuidagi kõlbavaks osutuda. Vaid nii saame elada mäejutluse järgi. Sest kui me seda mäejuttu vaid kättesaamatu ideaalina käsitleme ning oma pattudes sureme, siis nii ongi. Kusjuures, vaid selline uus kvaliteet oleks märgiks maailmale, et midagi on seal koguduses teisiti. Seal on need, kes ei jookse koos maailmaga "lodeva elu voolus", vaid nad tõesti usuvad sellesse, mida nad jutlustavad... Ja selline uus kvaliteet tekitaks ka tagakiusu, mittemõistmist ja vihkamist ning avaks uksed märterlusele--mis pole tegelikult ei muud kui kiirtee Jumala juurde, otse tema altari alla Taevasesse troonisaali (Ilmutuse 6:9).
"Patu palk on surm" on AINUS uks evangeeliumisse. Ainus tee räsitud inimhingele on see, et me "pattudele ära sureksime" ning elaksime Jumalale. Küll tema siis ka kõige muu eest hoolt kannab... Muide, eks räägi sellest ka John Wesley kuulus tsitaat, mis küll aja jooksul mitmetesse versioonidesse on muganenud, kuid alljärgnev on ilmselt originaalilähedasim: John Wesley once said, ``Give me a hundred men who fear nothing but God, hate nothing but sin and are determined to know nothing among men but Jesus Christ and Him crucified, and I will set the world on fire with them.'' (Anna mulle 100 inimest, kes ei karda kedagi peale Jumala, vihka midagi peale patu ja ei taha inimeste hulgas tunda kedagi muud kui vaid Jeesus Kristust ja teda kui ristilöödut ja ma süütan nendega koos selle maailma põlema).
Niisiis: Patu palk on surm ja see postulaat on absoluutne. Pole vahet, kas pead ennast kristlaseks, õigeks evangeelseks kristlaseks, päästetud inimeseks või milliseks tahes variatsiooniks veel. Patu palk on surm sinu jaoks samuti nagu inimese jaoks tänavalt, kes Jeesusest midagi kuulnud pole. Või on kuulnud, kuid ta ära põlanud. Või tegelikult on sinu jaoks seda enam see sõna tõde, sest sul pole lootustki pöörduda... kui me meelega pattu teeme pärast seda, kui oleme tõe tunnetusele jõudnud, siis ei jää enam üle mingit ohvrit pattude eest, hoiatab Heebrea kiri. Inimene tänavalt võib täna veel pöörduda ja siseneda uude ellu.
Kogudus tänapäeval on aneemiline ning ilmselgelt minetanud tundlikkuse patule. "Ega me pole kohtumõistjad", võib aeg-ajalt kuulda vabanduseks, kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta ning lastakse inimestel olla, julgustades neid oma pattudes edasi elama. Kas polnud see ka Jeremija ajal üks tõsisemaid süüdistusi valeprohvetitele: minu rahva vigastust te ravite kerglaselt, pinnapelaselt?!
Paulus räägib teisal, et ta oli otsustanud kogudust külastades mitte kedagi ega midagi muud tunda, kui Kristust nende sees. See on hoopis teine lähenemine. Igale inimesele ligineda nii, et tunned temas ära Kristuse või siis "kristusevajaduse". Sellisel juhul poleks tavapärane "oh mis nüüd meie, me pole mingid kohtumõistjad" võimalik. "Kui näed oma venda patustamas ja ta pöördub, oled oma venna võitnud." Ja sa lähed ja teedki seda, vähemalt üritad, teades, et sul on selleks taevalik mandaat. Siis peaks enne selle eelpoolnimetatud geisõbra vastuvõtmist kirikunoorte õpetajaks ja käeandmist "osaduse märgiks" toimuma midagi niisugust, et inimesele antakse teada, kuidas Jumal seda olukorda näeb ning pakutakse lahendust pöördumise läbi.
Siin muidugi on taas see oht, et teatud asjad hakkavad paremini silma ning neid saab väliselt justkui täpsemalt mõõta. Ning siis "lajatada". Selle vastu aitab kindel veendumus, et igasugune patt peaks meie enda teadvuses olema ühtviisi jube ning äärmiselt taunitav. On see siis kadedus, kiimalus, kogu see nimekiri neist Pauluse kirjadest; aga ka liigsöömine, argus, kangekaelsus, uhkus, tagarääkimine, sildistamine või mis iganes muud. Kõik (ka pisi)patud on ÜHTVIISI igavikulise tähtsusega, mille harrastajaid veab kiirrong sihiga "surm ja igavene lahutus Jumalast".
Kallid, kui me pattu selliselt mõistaksime, siis küllap otsiksime pisarsilmil lahendusi sellele olukorrale. Küllap siis teeksime mida iganes, et end sellest kiirrongist lahutada. Küllap siis oleks igatsust palvetada ja pöörduda selle ainsa poole, kes meid surmast päästa võib, nii nagu Jeesus seda oma maise elu päevil tegi (Heebrea 5:7). Küllap siis näeks ka maailm seda uut kvaliteeti ning tahaks osa saada elavast allikast. "Te pole veel surmani vastu pannud patu vastu võideldes," julgustab meid selleks ka Heebrea kiri (12:4).
Aga niimoodi tänapäeval enam ei saa. Me oleme liiga humanistlikud: liig viisakad ja mittesekkuvad üksteise ellu. Jumalgi ei sekku ju enam inimeste ellu. Tema on selleks kõik loonud, et meil ikka ja igavesti kõik hästi oleks/läheks. Kuidas seal norra prohveteeringus oligi? "Õnnekristlus", kus on tähtis vaid inimeste heaolu. Rõhk on materiaalsetel asjadel, nagu Jumal seda iialgi tõotanud pole.
Me ootame ärkamist. Meie tingimustel. Keda me lollitame?! Kõik ärkamised läbi ajaloo on alanud sellest, et inimestel ärkab südametunnistus, suureneb patutunnetus ning hakatakse otsima lahendust patu probleemile elik pöördutakse Jumala poole lahenduste leidmiseks. Lihtsalt ja otse, ilma igasuguste ürituste, algatuste, strateegiate ja esindajateta. Igatsus on nii suur, et seda võib täita vaid otsetee palvekambrist taevatroonini.
Memm rääkis Tartu päevil ikka, kuidas Läänemaa ärkamise ajal oli inimeste igatsus Jumala järgi ning patutunnetus nii suur olnud, et nad meeleheites kraapisid küüntega puidust palvela seinu. Aga keegi ei tulnud neile "appi" patuse palvet lugema, inimene pidi ennast ise Jumalani välja võitlema. Laval lauldi abiks võidulaule (need on need pikad jutluse moodi laulud, millest mõned Robirohi ellu on äratanud). Ja kui inimene võitles ja võidu sai, siis tõusis ta üles ja "uutes keeltes kiitis Jumalat," nagu üks võidulaul ütleb. Ja kes ei saanud võitu, see jäi sinna maha ning ahastab seal memme sõnul veel tänapäevani edasigi.
Charles Finneyl on üks raamatuke (või on keegi selle hiljem ta mõtetest kokku klopsinud). Raamatukese pealkiri on How to experience revival - Kuidas kogeda ärkamist. Ja oh imet küll, alata saab ärkamine oma südame läbiuurimisest ja Jumala valguse sisselaskmisest. Ja eriliselt võimas on see siis, kui seda kogudusena teha. Finneyl on seal raamatukeses pikad nimekirjad, mis kõik veel võib patt olla, kui peaks juhtuma, et endast liiga hästi arvad. Et siin siis ärkamise võti, mis maas vedeleb. Juba aastakümneid.
Kuidas edasi? Mis siis, kui oled lasknud Jumala valguse enda sisse? Siis tuleb masendus, täielik deprekas, sest sa mõistad, et sinus pole midagi head. Kõik, mis on hea, on Jumala and, sinu enda panus võib küll kanda igatsust õigesti toimida, aga välja tuleb ikka "kakvsegdaa". Mida siis teha annaks? Ega muud ei saagi, kui ennast surnuks arvata, ühes kõigi oma himudega. Surra koos Kristusega Kolgata ristil, et Jumala vaim sind surmast ellu saaks äratada. Ja siis ei ela enam sina, vaid Kristus sinu sees, auhiilguse lootus.
Vaid nii on meil lootust üleüldse Jumalale kuidagi kõlbavaks osutuda. Vaid nii saame elada mäejutluse järgi. Sest kui me seda mäejuttu vaid kättesaamatu ideaalina käsitleme ning oma pattudes sureme, siis nii ongi. Kusjuures, vaid selline uus kvaliteet oleks märgiks maailmale, et midagi on seal koguduses teisiti. Seal on need, kes ei jookse koos maailmaga "lodeva elu voolus", vaid nad tõesti usuvad sellesse, mida nad jutlustavad... Ja selline uus kvaliteet tekitaks ka tagakiusu, mittemõistmist ja vihkamist ning avaks uksed märterlusele--mis pole tegelikult ei muud kui kiirtee Jumala juurde, otse tema altari alla Taevasesse troonisaali (Ilmutuse 6:9).
"Patu palk on surm" on AINUS uks evangeeliumisse. Ainus tee räsitud inimhingele on see, et me "pattudele ära sureksime" ning elaksime Jumalale. Küll tema siis ka kõige muu eest hoolt kannab... Muide, eks räägi sellest ka John Wesley kuulus tsitaat, mis küll aja jooksul mitmetesse versioonidesse on muganenud, kuid alljärgnev on ilmselt originaalilähedasim: John Wesley once said, ``Give me a hundred men who fear nothing but God, hate nothing but sin and are determined to know nothing among men but Jesus Christ and Him crucified, and I will set the world on fire with them.'' (Anna mulle 100 inimest, kes ei karda kedagi peale Jumala, vihka midagi peale patu ja ei taha inimeste hulgas tunda kedagi muud kui vaid Jeesus Kristust ja teda kui ristilöödut ja ma süütan nendega koos selle maailma põlema).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar